Teatriskäik

Eks Kreekas käiakse ikka muistset kultuuri kaemas, aga mina olen siin näidanud seni ainuüksi 30-aastaseid hotellivaremeid :). Loomulikult te eksite, kui arvate, et vanemad asjad meid ei huvitagi. Ja kui väljasõit teatrisse, siis ikka kõige kuulsamasse. Mitte väga kaugel väikeses külakeses asub Epidaurose teater. 

Meie ajaarvamise teisel sajandil elanud kreeka teadlane Pausanias olla kirjutanud, et Epidauroses „asub antiikmaailma tähelepanuväärseim teater. Kuigi Rooma teatrid on suurejoonelisemad ja majesteetlikumad, ei suuda ükski arhitekt võistelda Epidaurose teatri ilu ja harmooniaga” Seda kirjutist silmas pidades oli 19. sajandi Kreeka arheoloog Panagís Kavadías kindel, et põldude ja oliivisaludega kaetud künkad peidavad suurt saladust, kuni 1881. aastal kroonis tema otsinguid edu. Rohkem kui 6 meetrise mullakihi alt hakkas mitmeid aastaid kestnud kaevamise tulemusena välja ilmuma täiesti tervena säilinud suurejooneline teater.

Kõige terviklikumalt säilinud amfiteater maailmas.

Esimesed pingiread on seljatugedega. Kohtade arv teatris on 13 000.

Selles imeliselt hästi säilinud teatris korraldatakse teatrifestivale ka tänapäeval. Täiesti eriline on aga akustika, mis saavutatud ilmselt pingiridade paigutuse ja kasutatud materjalidega. Tundub uskumatu, et alt kostab ka kõige viimase reani isegi paberikrõbin või rebimine. Epidaurose teater on igatahes võimas elamus, mida soovitan tõesti külastada, kui Kreekas sinnakanti satute.

Teatri lähedal on terve rida teisigi Vana-Kreeka hooneid ja objekte, kogu kompleks on olnud pühendatud inimeste ravimisele. Mis see teatergi muud on, kui vaimu ravimine. 

Tervendamisprotsess on tundub paartuhat ja rohkem aastat hiljem muidugi üsna kummaline. Näiteks ruum, kus haige pidi pikutama ja magama, et teda saaks külastada uss, kes tema haiget kohta keelega puudutaks. Haige nägi unes, et teda ravitseb nooruk. Ja tervenemine saigi toimuda?

Jäänused kunagisest haigemajast

Staadion

Väikeses muuseumis on välja pandud kujud

Vanad arstiriistad ja muud esemed.

Porto Heli

 Asume Porto Heli või ka Porto Cheli linnkesest umbes 5 km kaugusel, mistõttu teeme selles linnas korduvaid jalutuskäike ja naudime lõunasööke siinsetes toidupaikades. Väidetavalt pidi siin ümberringi olema mitmete kuulsuste privaatseid villasid. Siiski paistavad silma ka mõned suuremad hotellid. Kuna keskuses on suur jahisadam koos promenaadi ja söögikohtade riviga, siis tundub, et vähemalt samapalju külastajaid saabub siia merelt kui maalt. 

Promenaadi lõpus on ilus valge siniste kuplitega kirik. Seestpoolt kaedes selgub, et see on üsna uus.

 

Ütleme siis nii, et portsjonite suurus on liigsöömisele õhutav :)

Kummituste kuurort

 Esimesel päeval laskume oma künka otsast väikesele jalutuskäigule alla randa. Ilusad lihvitud kivikesed täiesti tühjal rannal, Vahemere vesi tundub eemalt kutsuv, aga lähemal vaatlusel siiski veidi jahedamapoolne. Pistan taskusse väikse üliümara kivikese ja sammume edasi. Rand on metsik, aga puude ümber on betoonist rõngad – kunagi on see justkui park olnud. Edasi viib veidi sissekasvanud rada hotellini, mida pole enam olemas...

Kummituste kuurordi esimene rannaala. Ei ühtegi hingelist...

Kummituste kuurort

Esmalt suur ja veidi lagunenud hotellisilt, kust isegi päris täpselt ei loe välje hotelli nime – pärast  suudame siiski selle tuvastada – Club Apollo Beach. 

Edasi järgneb tohutu maa-ala lagunenud magalate, peahoone, baaride, palliplatside, suure basseini ja parkide ja väljaehitatud ranna-aladega. Kunagi istutatud õitsevad taimed kasvavad omasoodu, vaatamata lagunenud kastmissüsteemidele. Majad on kõik akendeta nagu tondilossid, mingitel ajahetkedel on osa seinu kattunud graffitiga... Tegemist pole mingi üksiku hotelliga, kunagi on siin olnud tohutu hotellide kompleks. Tõeline hüljatud suvitusmaailm.

Peasissekäik

Ja kohe selle ees olev tohutu suur ja ka sügav bassein

Hooned, mis kasvanud kunagi istutatud ilupõõsastesse.

Püüdsime mõistatada, kui ammu see kompleks hüljatud on, tundus et siiski üsna ammu.

Kunagine hotelli rannabaar

"kummituste kuurort" tundus nii sürrealistlik, et õhtul üritan internetist uurida, milline see siis kunagi olla võis. Leian üksnes arhitektuuribüroo tutvustuse valminud kuurortist – sisekujunduse järgi tundub, et valminud ehk 1970ndate keskel või algul võimsa ja suursuguse puhkekompleksina. Lõpuks otsin kuurorti arhitekti järgi ja selgub, et kompleksi on 1925. aastal sündinud Kreeka arhitekt Konstantinos Dekavallas projekteerinud 1971. aastal. 

Võimas kuurort Vahemere kaldal...

1970ndad

 Ja siis leian ka veel ühe video aastast 1989 – inimesi täis kompleksis ujutakse ja toimub mingi missivalimine Kunagi oli siin elu :)

Kunagi siin kummituste kuurortis elu kees...

Puhkus Kreekas

 See pidi juhtuma siis, kui kaua kestnud ja lõpuks üsna pingeline töö lõpule jõudnud on. Aga läks kuidagi nii, et töö ei saanudki päris valmis, aga puhkus saabus ikkagi. Just siis kui kodus hakkas vaatamata aprilli lõpule taas lund sadama, alustasime meie kulgemist Kreeka suunas...

2 vanaisa, 2 vanaema, 3 koolilast ja nende ema ja isa :). Esimese päeva lõpuks jõudsime renditud autodega Porto Heli lähedal asuvasse villasse. 

Renditud villas on isegi bassein – tõeliselt hea lõbustus, kui mõelda, et kodus on lumi...

See majake künka otsas ongi meie puhkuse peatuspaik. Väga vaikne ja üksildane, selles rannas pole mitte ainsamatki inimest peale meie.

 Asume Peloponnesose poolsaarel toreda väikese puhkuselinna Porto Heli lähedal.

 Nagu arvata võiski, ei teinud me esimesel päeval peale ujumise mitte midagi :)

 

Sügis Sloveenias 2

 Kohe hommikupoole asume teele kuulsatesse Postojna koobastesse. Rohkem kui 20000 m koopakäike koos suurte saalide ja müstiliste looduse poolt ehitatud skulptuuridega. Turistidele on need avatud peale teist ilmasõda, aga väidetavalt on inimesed neid kasutanud juba 13. sajandist alates. 

Osa saale koopalabürindis on nii suured, et neid on kasutatud kontserdisaalidena.

Ostame pileti, mille hinna sisse kuulub 2,8 km pikkune lahtise rongivaguniga sõit koobastes ja umbes tunni aja pikkune jalgsimatk koos giidiga.

Pilte on siia raske valida, sest teen seda telefonis ja õieti pole näha, kas valisin hea või halva kaadri :)

Siit on barjääri taga näha veidikene inimesi, et koobaste mastaabid silme ette tuua, ehk siis väga suures osas on kõrgus nagu kirikus.

Rongiga pilt on pärit koobaste kodulehelt, sest ise rongis olles, oli seda liiga keerukas pildistada :)

Valge laega koopad.

Üks põnev detail veel, koobaste veekogudes elab haruldane loomaliik – Proteus Anguinus, selline ilma pigmendita "idu-uss", kel pole silmi, aga on justkui käed ja väiksed punaseid tutte meenutavad lõpused :). Suveniiripood on muidugi täis karvaseid idu-usse ehk pisikesi beebidraakoneid. Need beebidraakoniks kutsutud loomakesed elavad kuni saja aastani, aga säilitavad oma beebiliku väljanägemise.

 

Koopad üle vaadatud, otsustasime kergeks lõunaooteks süüa väga kohaliku kihilise koogi, mis oli nii magus, et minu võimekus lõppes enne koogi lõplikku kahanemist.

Ükskõik, millist reisijuhti sa ka ei loe, siis kõik ütlevad, et ära tuleb käia Bledi järve ääres. Meie satume sinna aga täielikus uduvihmas, mistõttu tuleb kogu seda muinasjutulist ilu peamiselt ette kujutada. Aga on arvata, et see on väga ilus paik, kusjuures vesi on täiesti ujumissoe (umbes 19 kraadi). Ärge nüüd lootkegi, et me oleksime kuidagi lahti rõivastunud ja ujunud. Tegime üksnes jalutuskäigu mööda rannajoont ehitatud puidust promenaadil.

Sügis sloveenias 1

 Siis kui kodus hakkab ähvardama, et kohe tuleb lumi ja külmakraadid, on ju paras aeg kuhugi sõita, näiteks varasügisesse Sloveeniasse. Sooja 16–18 kraadi ja jope võib uuesti nurka visata...

Otselendu sellele toredale maale kahjuks ei lähe, aga läbi Müncheni lennates läks kiiresti isegi vaatamata sellele, et Ljubljanasse suunduv lennuk tõusis õhku sel tunnil, kui oleks pidanud juba maanduma :).

Esimesel päeval tegime kohe pikema jalutuskäigu Ljubljana kesklinnas. Kuna oli laupäeva õhtu, siis oli rahvast rohkelt nii tänavakohvikutes kui ka lihtsalt jalutamas ja õhtut nautimas. Kuna meie hotell sattus olema (ilmselt siiski teadlikult) üsna vanalinna piiril, oli eriti tore uitama sattuda. Ljubljana südalinnas lookleb jõgi, mis on tihedalt sildu täi pikitud ja jõe kallastel on promenaadid ning üldse palju tänavaid ja väljakuid, mis mõeldud ainult jalakäijatele.

Ljubljana katedraali külguks.

Draakon on Ljubljana tõeline sümbol. Üks vanalinna sildadest on draakonitega.

Ljubljana saiatoru, kuhu sisse pannakse jäätist. Laupäevaõhtul on saiatorudele päris pikk saba, seega jääb meil see suhkrune asi proovimata :)

Selle asemel ostame ühest ilusast pagariärist kaasa 4 eriti uhket kohalikku kooki.

Täitsa tore on üsna külmast kodust sattuda linna, kus sadade meetrite viisi välikohvikuid ja vinoteeke on ka õhtul hilja inimestest tulvil. Parajalt pehme ilmake õhtuseks jalutuskäiguks.